Kuidas sina endaga kõneled, kas valguse või varju keeles?
Räägin sulle alustuseks ühe mõistuloo.
Naine kurdab sõbrannale: „Kõik läheb allamäge. Ma kahtlustan, et mees petab mind. Midagi endale lubada ei saa, raha on nii vähe. Tööl on koondamised, kardan, et olen järgmine, kes vallandadatakse. Tunnen, et sellest muretsemisest tulevad mulle need ülekilod.” Samal ajal istub naise õlal väikene ingel ja kirjutab ülima püüdlikksuega märkmeid ja imestab: „Ma küll ei mõista, miks ta seda endale küsib ja mis ta sellega teeb, aga saagu nii… Mees petab. Raha on vähe. Töölt vallandatakse. Ülekilod.”
Kas sulle on tuttav selline nurisev sisekõne? Et sa ei ole väärtuslik? Et sa ei vääri õnne, küllust, armastust, imelist elu? Rahulolematus kõige sellega, mis on, aga eelkõige iseendaga? Kas ja kuidas sina tühistad oma andeid, oskusi, saavutusi, ilu? ah, mis nüüd mina? Milline on sinu valguse ja varju kõne?
Kuidas mina seda enese tühistamist väga pikki aastaid praktiseerisin.
Toon siinkohal ühe näite. Ma olen kunagi teinud tegelikult väga suure asja. Olin üks panga spordiklubi peamistest loojatest. Me rääkisime välja miljon krooni rekreatiivsee ürituse korraldamiseks. Organiseerisin tööjuurde muuhulgas regulaarsed joogatunnid, massööri, mäesuusareise Soome, sukeldumiskursuse, käisime orienteerumas, Roheliste rattaretkedel, Lõunamatkade rattaretkedel Lätis, kepikõnnimaratonil, Maijooksul, Riia maratonil. Osalesime pidevalt firmaspordi suve- ja talivõistlusel, kontorirottide linnajooksul, üleelamiskoolitustel, ööbisime metsas, telkides jpm. Ning sinna juurde ma rääkisin kogu aeg nagu plaadi pealt juttu: „Mina, kui kõige spordikaugem inimene üldse…” Ehk siis kogu selle 10+ aasta jooksul olles samal ajal spordiklubi juhatuses, luues teiste heaks superägedaid sündmusi, tühistasin ma ennast, kui päriselt sportlikku, sporti nautivat, sporti armastavat naist.
Kas sa tunned end ära selles loos? Kus on need kohad, kus sa arvad, et sinu haridus, oskused, teadmised, kogemus ei ole piisavad? Kuidas sa teed ennast veel väiksemaks, kärbid oma tiibu? Teed iseenda üle pisendavat nalja?
Kas sa teadsid, et sinu aju, sinu keha sinu alateadvus ei tee vahet, ka sa viskad enda üle nalja või kõneled tõsiselt? Sõnadel on vibratsioon ja iga sõnaga, mis sa lausud saad sa ennast needa või õnnistada.
Kui sa ütled, et sa suudad või ei suuda, saad või ei saa, väärid või ei vääri, siis mõlemal juhul on sul õigus. Kui sa seda piisavalt kordad, siis sa programmeerid oma alateadvuse ja hakkad seeläbi looma omaenese reaalsust.
Mida siis teha, et lõpetada enda tiibade kärpimine ning hakata looma enamat, tervemat, väestavamat?
Kõigepealt on vaja varju jutul sabast kinni saada. Sageli on see nii automaatne, et me ei teadvusta seda ise enam üldse. Need pisendavad sõnad lipsavad üle huulte nagu automatismid. Näiteks keegi teeb sulle juuste kohta komplimendi ja ühmad vastu midagi sellist: „Issand, ma pole neid täna isegi kammida jõudnud.” Või keegi sõnab midagi ilusat su kleidi kohta ja kohe vastus varnast võtta:” See on mingi vana, kaltsukast ostetud.” Mõtle, kui sageli sa jätad näiteks mõne postituse tegemata või seltskonnas oma mõtte välja ütlemata, loengul oma küsimuse küsimata, sest mõtled, et see pole oluline. Kui sageli sa loobud millestki, mida tegelikult tahaksid teha, aga ei julge?
Varitseja loomine.
Šamanismis on üks vägev praktika, mida kutsutakse varitsejaks. Varitseja saad sa ise luua kasutades oma taotlust, mõttejõudu, visualiseerimist. Võid ka teha rännaku ja teda kutsuda. Võimalik, et ta ilmub vaimabilise, näiteks mõne looma kujul. Kui ta on ennast ilmutanud, saad talle anda ülesande märgata varju kõnet. Näiteks paluda, ennast müksata või kõrvast sikutada, kui sa oled ennast sõnadega vähendama asunud. Võib-olla on ta sul juba aga olemas ja töötab. Ehk oled olnud olukorras, kui lööd varba ära või pillad mõne nõu puruks ja siis hakkad analüüsima, et mida sa just äsja mõtlesid ning taipadki, et su mõtted olid täiesti destruktiivsed. Kui sa oled oma varitseja kutsunud või loonud, siis hakka temaga koostööd harjutama. Palu tal selgelt anda arusaadav märguanne iga kord, kui vari kõneleb. Nii harjud seda märkama ja teadvustamine on esimene samm muutuse loomiseks.
Kui oled järjekordse varju lause tabanud, tee see kohe valguse lauseks ümber. Kõigepealt tühista varju kõne ning seejärel sõnasta ümber.
Näiteks märkad varju lauset: ”Mind ei valita iialgi sellele tööle.”
Seejärel ütled: „Tühista, tühista, tühista!”
Ja nüüd sõnastad selle valguse keelde ümber: „Ma olen parim seda tööd tegema.”
Leia ise sobiv valguskeele lause, tunneta, sõnasta ümber, kuni see tekitab hea tunde. Kui oled õige lause leidnud, tunned, kuidas miski vabaneb, tajud kergust, energia liikuma minekut „sipelgatena” kehal.
Viimaks on oma alateadvust vaja õpetada, et ta valguskeelega harjuks. Korda neid väestavaid sõnu ja mõtteid endale ja enda kohta nii kaua, kuni sa hakkad kogema teistsugust reaalsust. See on selge märk sellest, et nihe on toimunud. Sest nii nagu sees, nii ka väljas. Väline maailm peegeldab meile alati meie alateadlikke uskumusi ja mustreid.
Alati võid varitsemise leppida kokku ka mõne hea toetava sõbraga. Et püüate teineteise varju laused kinni ja peegeldate sõbralikult tagasi. Vahel on see täitsa uskumatu, kui palju neid tahab tulla. Isegi siis, kui arvad end juba ammu sellest teemast teadlik olevat.
Abakadabra.
Väikese nõia kaarnat Abraksast mäletate? See polnud juhuslik nimi. Abrakadabra tähendab tõlkes „Ma loon, nii nagu ma ütlen.” Teadlikult kasutatud sõna ja loits on aga nõia võimsaimad tööriistad.
Abraksast on mütoloogias kujutatud nii päikesejumala kui ka deemonina. Ta on lõvi- või kukepea ja maokojuliste jalgadega jumalus, kelle ülesandeks on luua sümboolne ühendus jumaliku ja deemonliku vahel. Ta on jumal, kes sisaldab nii jumalikkust kui ka deemonlikkust valitsedes seega korraga nii head kui ka kurja, valgust kui ka varju. Legend räägib, et Abraksas on loonud meele, mõistuse, intellekti. See on koht, kust tõusetuvad meie mõtted ja nendest omakorda sõnad. Teadvusta, et ka sinu lendu lastud sõnal on võime luua nii üht kui ka teist, nii üles tõsta, kui tolmu paisata.
Konfutsius on öelnud: “Üksainus sõna tõstab mehe tarkade hulka, üksainus sõna võib teha ta narriks. Seepärast kaalu iga sõna.”
Mida lood sina järgmiseks?
Lõpetuseks meenutan lõbusat seika ajast, mil mu tütar oli paari aastane. Ta valis välja ühe üpriski järsu nõlvaga lumise mäe ja püüdis sealt üles ronida. Libises aga muudkui alla tagasi ja korrutas. „Ma ei saa, ma ei saa!” Õpetasin talle siis toona tundmatu võlusõna: ”Aikänduuit!” Ja ime küll, aga võlusõna töötaski. Seda muudkui korrutades ronis ta järsust nõlvast üles ja oh seda võidurõõmu ja enesega rahulolu! Ja kümmekond aastat hiljem ta mäletab seda päeva ning me saame koos selle üle muheleda.
Kirgast kõnelemist valguse keeles!
Mida lood sina järgmiseks?
