Fööniks

Nii võrratu väestav salaaed

kui kosutav põhjatu kaev,

mis täidetud kristallselgest veest

on sügaval peidus su sees.

Ärata üles oma aedniku hing,

soojenda ülesse hingelind,

kisu valla puuriuks,

saa loojaks ja müstikuks.

Joo januga loovuse allikalt.

tantsi vabalt ja metsikult,

lase juuksed lehvima tuules,

luba südamel muutuda luuleks.

Oled küllalt end kurnanud pärssides,

las armastus voolab nüüd värssides,

lase sulel liuelda riimides,

oma südameruumis viibides.

Küllap Sa aednukuna tead,

et pisut kannatust varuma pead.

kuid väetades-kastes tasahilju,

saad mekkida mesiseid loomevilju.

Suru hingelind õrnalt rinnale,

salasoovid las toovad pinnale

alateadvusest sügavad hoovused,

lase tähtedeni kerkida loovusel.

Las Su luule tervendab, toidab,

las tõrvikud põlema loidab

las toob soojust ja headust,

las äratab uinunud teadvust.

Just nii, kuis oled, oled veatu,

ära enam hetkekski kõheldes peatu,

ole soo, ole järv ja raba,

ole metsik, loov ja vaba.

Enam ei vaja Sa kellegi luba

lase piiridel põleda tuhaks.

Olgu Su sõnad haavade trööstiks,

Su hingelind on ju ikkagi fööniks.  

By Nida